Koduvalvesüsteem olgu lihtne ja mugav

Üha aktuaalsemalt on päevakorda kerkinud turvalisuse teema ja seda ka kodus, kus me ei soovi näha kutsumata külalisi. Tehnoloogilisi võimalusi on tänapäeval tohutult palju, aga kas meil on otstarbekas kodus kasutada spioonifilmides nähtud süsteeme või saab piisava turvalisuse tagada ka lihtsama ja mõistlikuma lahendusega?

Tehnoloogia areng ei jäta maailmas puudutamata ka turvavaldkonda. Eesmärk on ikka see, et õige inimene pääseks vajalikku kohta ja ebasoovitav külaline jääks ukse taha. Miski muu ei saa selle tuvastamise juures olla kindlam kui inimene ise.

Näpujälg skänneril või õlleklaasil
Biomeetria (sõrm, silmaiiris, käsi, hääl) tehnoloogia on tegelikult juba kümmekond aastat vana. Positiivne on see, et näpp või silm (loe: võti) on endaga alati kaasas.
Siiski pole biomeetria kodukasutuses väga levinud. Põhjus on üsna lihtne: keerulisem ja kallim süsteem lihtsalt ei tasu tavapärase kodu turvariskide maandamisel ära. Nagu öeldakse  – vaeva rohkem kui asi väärt.
Üldjuhul leiab biomeetria rakendust siiski kõrgemat turvalisust vajavate objektide juures. Alarmteci tehnikajuhi Marti Ranne sõnul on seadmete tehnilist osa laastaid pidevalt edasi arendatud ning muudetud kompaktsemaks, töökindlamaks, mugavamaks, odavamaks. Näiteks näpujälje skänner on vaid üks pisike detail, millel saab näpu libistada üle väikese pilu ega pea sõrme vastu laia ekraani panema. Iga tootja on arendanud ka oma tehnoloogilist suunda – kes kasutab termoandurit, kes infrapuna, kes radarit. On veel mitmeid muid füüsikalisi meetodeid, mida tuvastamisel kasutatakse. Ühed seadmed töötavad paremini külmaga, teised jällegi niiskega.
Igal juhul tuleb Marti Ranne sõnul siin arvestada, et näpp võib olla rasvane või vigastatud ning alati ei pruugi avamine ja alarmi maha võtmine nii libedalt minnagi. Aeg aga jookseb ning väga palju kordi üritada ei õnnestu ning alarm käivitub. Tootjad küll kinnitavad, et tuvastamise seiskohalt on biomeetria väga kindel asi, aga oponendid väidavad, et ka õlleklaasilt on võimalik kopeerida inimese näpujälg. Oluliseks saabki see, kas igas kohas selline jändamine end ka kurikaelale lõpuks ära tasub. 
Oluliselt rohkem kasutatakse isiku tuvastamiseks kaarti. Magnetkaart tuleb sisestada kaardilugejasse, raadiosagedusel töötavad kaardid muutuvad kaardilugejale “nähtavaks” distantsilt paar sentimeetrit kuni paar meetrit. Aga siin tuleb meeles pidada, et kaart oleks ikka alati kaasas. Üldjuhul kasutatakse kaarte siiski läbipääsusüsteemides, mitte niivõrd koduvalves.
Kõige lihtsam ja levinum on maailmas ikka PIN-kood, mis on tüüpiliselt nelja- või enamakohaline numbrikombinatsioon. Marti Ranne sõnul peitub turvarisk mitte PIN-koodi tehnilises lahenduses, vaid hoopis kasutamises – inimesed kipuvad mugavuse mõttes kasutama ühte ja sama PIN-koodi igal pool – alates arvutist ja pangast kuni lõpetades koduvalvega. Kood on sageli kas “1234” või muu lihtne kombinatsioon. Kui parooliga lohakalt ringi käiakse, võivadki kutsumata külalised ühel päeva kohal olla.

Risk, kulu ja mugavus
Kes tahab saada kõrgemat turvataset, võib rakendada mitu asja korraga: lisaks PIN-koodile veel kaarti näidata ja/või sõrmejälge tuvastada. Marti Ranne ei tea, et sellist üliturvalist kombinatsiooni oleks koduvalves keegi kasutanud. “Ohu riskitase peaks vastama selle vältimiseks tehtavatele kulutusele ja turvasüsteemi kasutamisega kaasnevale ebamugavusele,” lausub Marti Ranne lihtsa reegli. Koduvalvesüsteem peab olema lihtne ja mugav, siis seda ka kasutatakse. Pisut rohkem tehnoloogiat tasuks siiski koduvalvesüsteemis rakendada, kuid kindlasti ei maksa üle pingutada, nii et kahe nädalaga ollakse keerulisest süsteemist tüdinud. Kui inimene peab iga päev ja päevas mitu korda koju tulles toksima kuuekohalise koodi, näitama kaarti ja veel ka sõrme, siis ilmselt üle nädala ta seda teha ei viitsi ning jätab kodu hoopis valve alla panemata. See aga on palju halvem variant kui rakendada vaid lihtsat traditsioonilist neljakohalist koodi.
Kodust hooliv inimene ei tohiks valvessepanekut võtta kui tüütut kohustust. Kui kood ununeb, siis sageli lüüakse käega ning ei võeta midagi ette. Viimasel ajal on märgata inimeste huvi suurenemist. Ranne sõnul võetakse praegu nendega ühendust sagedamini, sest kunagi mingil põhjusel seisma jäänud süsteem tahetakse uuesti elule turgutada ning taas iga päev kasutama hakata.
Kui korteris on valvesüsteemi kasutamine üsna lihtne, siis eramajas on see paratamatult komplitseeritum. Lisaks tubadele on ju veel garaaž, kelder ja ööseks ka kindlasti alumine korrus tarvis valve alla panna. Tehniliselt on see kõik ja veel enamgi võimalik, kuid keerulisemat süsteemi on ebamugavam tööle panna. Marti Ranne sõnul tekib siis olukord, et süsteemi ei viitsita üldse sisse lülitada. Kutsumata külalised kasutavadki lahkesti seda võimalust.
Tootjad püüavad inimeste käitumisharjumusi jälgida ning oma lahendusi vastavalt sellele kohandada. Näiteks Alarmteci maaletoodaval Paradoxi koduvalvesüsteemil on uudse lisana välja mõeldud valverežiim StayD. Sisuliselt tähendab see, et kodu on kogu aeg valve all. Kui soovitakse korraks ust või akent avada ( nt tuulutamiseks, prügikasti väljaviimiseks, külalisele ukse avamiseks, kodust väljumiseks), siis võetakse see uks või aken valve alt maha. Mõne aja pärast valve taastub automaatselt. See peaks tootja arvates välistama võimaluse, et unustatakse või ei viitsita hoonet valve alla panna.
 
Kord päevas pilk ekraanile
Valvesüsteemi juhtimiseks võiks kasutada ka ainult kaardi- või näpujäljelugejat või distantspulti. Kuid tavapärasest sõrmistikust siiski loobuda ei saa, kuna see pole mõeldud vaid koodi valimiseks. Marti Ranne soovitab päevas korra visata pilk ekraanile veendumaks, et kõik on korras. Kas uksed ja aknad on valvessepanekul kinni, kas ekraanile on ilmunud mingi veateade – pimesi valvesse pannes seda tagasisidet ei näe. Võib juhtuda, et inimene näitab iga päev oma kaarti või skaneerib püüdlikult sõrmejälge ja arvab heas usus, et kodu on valve all. Kuid tegelikkuses on tekkinud mingi rike ja süsteem ei tööta juba nädalaid. Kasutajale võib tunduda, et kõik on korras, kuid mingi anduri signaal ei jõuagi sinna, kuhu vaja. Siit ka soovitus regulaarse hoolduse tegemiseks. See on nagu arsti juures tervisekontrollis käimine – kui tervis on korras, siis tundub see raisatud rahana. Kui aga spetsialist kontrollib süsteemi üle, siis on kasutajal kindlustunne, et kõik on korras ka tegelikkuses. Hoolduse ajal on sobilik küsida kõikvõimalikke küsimusi ja lasta teha endale täiendav koolitus süsteemi kasutamise kohta.
Seadmete hind ja kvaliteet on omavahel paratamatult seotud. Õigesti paigaldatud kvaliteetne andur avastab sissetungi kiiresti ega tekita tüütuid valehäireid. Kvaliteetse koduvalve tüüpilisele eramule peaks saama umbes 10 000 krooniga. Kui sinna lisada kaardilugeja, lisandub hinnale pea pool. Biomeetrilise lugeja lisamine maksaks täiendavalt vähemalt 5000 kr. Kõrge turvatasemega biomeetriaseadmete hinnad algavad 10 000 kuni 20 000 kroonist.

Rohkem andureid ja lihtne süsteem
Aga millega või kuidas siis ikkagi suurendada kodu turvalisust?
Ka kõige lihtsam variant, üks andur koridoris ja tavaline sõrmistik seinal, on oluliselt parem lahendus kui mitte midagi. Lihtne koodiga süsteem on piisavalt vargakindel ja selle vastu on juhukurjategijal raske midagi kiiresti ette võtta. Sisenemise ja koodi sisestamise viiteaeg olgu parasjagu lühike. Tähtis on hoida süsteemikohane info saladuses. PIN-koodi ei tasuks kleepida seinale nähtavasse kohta või panna esikusahtlisse. Süsteemi kriitilised komponendid (keskseade, häireedastuse seadmed) peavad olema peidetud ja nende asukoht kindlasti ka valve all.
Marti Ranne sõnul võiks paigaldada rohkem liikumisandureid, näiteks igasse tuppa. Kui toas on mööbel, mis piirab anduri vaatevälja, siis miks mitte ka kaks tükki. Spetsialist soovitab paigaldada ka klaasipurunemis- ja tulekahjuandurid. Veeavariid aitavad avastada veelekkeandurid – kindlasti peaks siis paigaldama ka elektriliselt juhitava klapi, mis valvesüsteemi signaali peale suleb veevoolu torustikus. Gaasivarustusega hoonetele saab paigaldada gaasileket avastava anduri. Turvafirma kiireks appikutsumiseks tasuks kusagile varjatumasse kohta paigaldada häirenupp.

Uks lahti sõrmega 

Meie turvalukkude tootja Valnes on välja arendanud näpujäljeluku Biolock, mille süsteem koosneb ühest või mitmest sõrmejäljelugejast ning kontrollerist. Sellega saab juhtida nii elektrilist lukustust kui teisi elektri- ja elektroonikaseadmeid (valvekeskused, koduautomaatika, valgustus jne).
Kõige lihtsamas ja laiemalt levinud rakenduses (Biolock+) ühendatakse sõrmejäljelugejaga üks elektriline vasturaud, solenoid- või mootorlukk ning süsteem toimib täiesti iseseisvalt. Väljastpoolt toimub luku avamine sõrmejäljega, seestpoolt lingist või soovi korral lisatava elektrilise avamisnupu abil. Eriti kõrge turvalisusega rakendustes, kus läbipääs peab olema kontrollitud mõlemapoolselt (uks on avatav ainult sõrmejäljega mõlemalt poolt), saab paigaldada kaks komplekti sõrmejäljelugejaid.
Sõrmejäljelugeja mällu saab talletada kuni 100 kasutaja andmed ning sealt välja lugeda logi 40 000 viimase kasutuskorra kohta. Kaardilukkudega võrreldes on suur pluss see, et pole midagi (kaarti, elektroonilist võtit vm), mida saaks kaotada, varastada või kellelegi edasi anda ning ukse avanud isik tuvastatakse personaalselt.
Multifunktsionaalse sõrmejäljesüsteemi (Biolock Multi) puhul on ühe sõrmejäljelugejaga ühendatud mitu (tavaliselt 2 kuni 32) erinevaid funktsioone lülitavat kontrollerit, mida juhitakse erinevate sõrmedega. Sellise rakenduse abil saab lisaks lukustusele juhtida valvekeskusi, valgustust, koduautomaatikat ja teisi elektriliselt juhitavaid seadmeid. Sõrmejäljega valvestamisel ja valvest võtmisel kaob vajadus eeskätt lastele ja seenioridele muret valmistavate koodide meelespidamiseks.
 
Uudne sõrmejäljelugeja
Valnesi elektrooniliste toodete projektijuhi Margus Männiku sõnul on Biolock lukkudes kasutatav sõrmejäljelugeja äärmiselt töökindel ja täpne seade. See nn kolmanda põlvkonna lugeja tuvastab sõrmejälgi kõrgsagedusliku signaali abil ja eristab eksimatult elusa inimese sõrme kõikvõimalikest jäljenditest ning koopiatest. Erinevalt optilistest ja mahtuvuslikest lugejatest ei loe Biolocki sensor mitte nahapinda, vaid selle all asuvat rakukihti, mistõttu ukse avab ka määrdunud või vigastatud (kuid mitte sidemes!) sõrm.
Suur tuvastustäpsus ja eriline võrdlusalgoritm annavad Biolockile väga kõrge turvalisuse (vale sõrmega avamise tõenäosus alla 1:1000 000), kuid samas on luku avamise toiming äärmiselt lihtne – lihtsalt tuleb panna  sõrm hetkeks sõrmejäljelugeja sensoriaknale. Sõrmejälje tuvastamise aeg kuni 15 kasutaja puhul jääb alla 1 sekundi.     
Biolock+ jaehind käibemaksuta on 10 500 krooni. Sellele lisandub (vastavalt kliendi vajadustele ja soovidele) elektrilise vasturaua või luku maksumus.
 
Tõrkekindlus ja turvalisus hädaolukorras
Tänapäevane elektroonika on küll töökindel, kuid siiski tuleb aeg-ajalt ette tõrkeid, eeskätt voolukatkestuste tõttu. Et uks oleks avatav selliselgi juhul, saab sõrmejäljelukule lisada tagavaratoite. Pikemate voolukatkestuste korral sellest siiski ei piisa, mistõttu soovitame alati jätta sõrmejäljega avatavatele ustele ka mehaanilise (turvaluku ja võtmega) avamise võimaluse.

Allikas: Tehnika Maailm